Mõned kuud tagasi saabus ämmaemanda nõuandetelefonile 12252 kõne, kus olukord oli juba esimesest lausest väga ärev. Nimelt oli sünnitusvaludes naine läinud veel vannituppa ennast pesema enne, kui haiglasse minek, kuid kõhubeebil hakkas siia ilmatulekuga väga kiire ning juba algasitki pressid. Kohe kutsuti ka kiirabi ning kui viimane oli välja saadetud, helistasid abivajajad ämmaemanda nõuandetelefonile 12252, et saada juhendamist, kuidas kodus vannitoa põrandal sünnitust vastu võtta.
Kõik toimus väga kiiresti, mõned pressid ja laps oligi käes. Ämmaemand juhendas kuidas last veidi turgutada, kuna too oli veidi vaikne ning hiljem ka nabanööri sidumist. Nii kui nabanöör oli seotud, jõudis kohale ka kiirabi, kes edasi toimetas ja 13 minutit pikk kõne sai lõppeda.
Tegelikult on ämmaemanda nõuandetelefon 12252 tänaseks telefoni teel ootamatut kodusünnitust juhendanud neljal korral. Helistanud on ka kiirabi brigaad, kes oli jõudnud sünnitava naise koju ning palusid abi ja juhendamist, kuidas beebi ilmale aidata. Teised kõned on olnud sünnitama hakanud naiste lähedased inimesed.
Kinldasti on veel lisa tulemas ja seega oleme me oma ämmaemandatega üle rääkinud kodusünnituse põhireeglid, millele tähelepanu osutada. Eks see ole suuresti tingitud ka sellest, et maapiirkondades ja väikelinnades puudub sünnitamise võimalus. Korduvsünnitaja, kelle sünnitegevus kiiresti käima läheb, ei jõuagi Haapsalust või Raplast Tallinna sõita.
Pere enda kirjeldus juhtunule:
Aurika :
Mõistmaks, miks päev lõppes nii nagu lõppes, tuleb alustada algusest. Hommikul viisin vanema lapse teist päeva lasteaeda. Vabale kolmele tunnile oli planeeritud KTG tegemine ja ämmaemanda visiit linnas. KTG tulemuse pealt paistis vaikus: ei mingit emakatööd, mis tegi mu eriti rahulikuks, et täna küll asjaks ei lähe.
Lõuna ajal suundusin tagasi lasteaeda, et laps koju magama tuua. Kuna lasteaia algus on ikka raske, siis kujunes kodus magama minemine väga nutuseks ja pikaks protsessiks. Lisaks tassisin oma suure vatsaga 14 kilo kaaluvat silmarõõmu korduvalt trepist üles-alla, et vähegi tuju tal paremaks saada. Kui takkajärgi mõelda, siis esimesed märgid lähenevast suursündmusest algasidki siis.
Kuna selline valulaadne pakitsus on mul kord kuus tavaline, siis ei pööranud sellele suurt tähelepanu ja tegin samuti väikese lõunauinaku. Ärgates kestis pakitsus edasi ja otsustasin mehele oma olukorrast teavitada, et midagi vist hakkab toimuma. See oli kella 16 paiku. Veel mainisin, et tulgu rahulikult, et ega beebi veel välja kukkuma hakka. Kuna elame linnast väljas, siis autoga kulub koju jõudmiseks umbes pool tundi, tipptunni ajal kauem.
Mõtlesin, et käin selle ajaga duši all ära. Ja oh aeg, duši all mõnuledes hakkas midagi toimuma. Valud tugevnesid ja tihenesid, kuigi mingit regulaarsust neil ei olnud. Veidi enne viite jõudis mees koju, et koos haiglasse minema hakata. Sel hetkel taipasin, et minust küll enam minejat pole ja mees helistas kiirabisse.
Järsku tundsin suurt vajadust pressida. Vanemat last hoidma tulnud sõbranna kutsus naabrinaise abiks. Mingil hetkel jõudis pärale reaalsus, et kiirabi sünni ajaks kohale ei jõua ja tuleb ise hakkama saada. Tekkis idee, et äkki saab mõne ämmaemanda telefoni kaudu juhendama. Kuigi olin kunagi Ämmaemanda Nõuandetelefonile hoogu andnud, siis sel hetkel ei tulnud pähe, et võiks sinna helistada. Mees internetiotsingut kasutades selle numbri otsa sattus ja kohe ka helistas. Kuna ühe korra olen beebi enda seest välja saamisega tegelenud, siis oma keha kuulates teadsin, mis tuleb teha. Aga naabrinaisel ja lapse isal oli see täiesti esmakordne ise sünnitust vastu võtta. Seega telefoni teel juhendamine oli neile suureks toeks.
Siinkohal meenub takkajärgi üks minu jaoks naljakas seik, kui teisel pool toru ämmaemand käskis sünnituse vastuvõtjatel sõrmed kuhugi lapse õlgade taha panna. Täpset sõnastust ei mäleta, aga minult kangastus silme ette seda soovitust kuuldes lapsepõlv, kuidas ema oli lehmadele poegimisel abiks. Kui vasikas ei tahtnud kuidagi välja tulla, siis ema toppis vahest terve käe kuhugi õnarustesse, et aidata vasikas kuskilt puusanuki tagant välja. Igatahes selle soovituse peale ma röögatasin: “Ei topi oma sõrmi kuhugi!” ning pressisin järgmist valu ootamata lapse ülejäänud keha endast välja.
Ja nii me pisike härra sündiski. Kui värskelt kahekordseks issiks saanu asus seepeale ämmaemanda juhendamisel nabanööri siduma, saabus ka kiirabi. Brigaad arvas, et võiksin ka platsenta väljutamisega ise hakkama saada, aga kuna seda ei juhtunud, siis alles 1,5 tundi hiljem jõudsime haiglasse. Haiglas selgus, et värske ilmakodanik on alajahtunud, mille õnneks saime öö jooksul korda. Kahtlustan, et alajahtumise põhjustas vastsündinu paljas pea, mida ei taibanud keegi meist kinni katta
Olen ääretult tänulik, et kõik läks hästi. Mõttes olin eelnevalt läbi mänginud igasuguseid stsenaariume, kuidas võiks tegevus kulgeda, aga planeerimata kodusünnitust ei osanud ma ette näha. Takkajärgi tarkusena pean tõdema, et alahindasin olukorda. Võib-olla ei ole seda hea öelda, aga tegelikult sain ma enda jaoks ideaalse sünnituse osaliseks, kus keegi ei sekkunud vahele ja sain täielikult keskenduda endale. Kui esimese lapse sünni juures teostati mulle emakakaela kontroll, mis oli minu jaoks põrgupiin ja jättis hinge trauma, siis seekord ma sellest pääsesin. Samas teistkorda ma enam ei riskiks ja kui juhuslikult peaks mõni järglane veel soovima meie perre tulla, siis suundun juba esimeste aistingute peale haigla poole ja luuran seal ümber maja, kuni tegudeks läheb.
Lapse isa Mardeni kommentaar:
Ilma naljata oli tegu elu ärevaima pooltunniga mu elus. 16:50 koju jõudes ootasin kotiga naist ukse juures, et kibekiiresti linna poole sõitma hakata. Läks teisiti ja 33 minutit hiljem oli meie perekond ühe toreda poisslapse võrra rikkam.
Emme mainis “tööhoos” ämmaemanda telefoni. Kuna täitsin sünnituse käigus igat käsku, siis automaatselt läksid kohe nutitelefoni otsingusse märksõnad “ämmaemanda telefon”.
Ämmaemand telefonitoru otsas tõi meie tegevusse rahu. Tundsime, et me polnud enam üksi. Meil oli võimalus aju välja lülitada ja anda emale võimalikult kiiresti võimalikult head abi.
Küsimus. Mis teile esimesena meelde tuleb, kui teile öeldakse et otsige nabanööri sidumiseks paela. Loomulikult tulevad esimesena meelde kingapaelad 🙂
Naabrinaise Marietta Laansoo kommentaar:
Teisel pool olnud ämmaaemanda hääl mõjus kindlalt ja rahustavalt, juhiseid andis selgelt ja konkreetselt, küsis üle kõik hetke olukorra ja püüdis 1 samm ette öelda, mis juhtub, (nabanööri sidumine näiteks), kordas kannatlikult ja rahulikult. Minule mõjus hästi, et keegi ei hädaldanud ega ohkinud, kõik tegutsesid vastavalt oma võimetele. Sünnitaja ise oli super, nagu Vargamäe Krõõt, teadis, mida teeb 🙂 ja see tuli lihtsalt ära teha, issi-Marden oli asjalik ja kiire, tõi ja toimetas mis jaksas , ei olnud tunda mingit peataoloekut kuskilt kellegi poolt 🙂 mina ise tundsin suurt tuge sellelt ämmaemandalt ja asjalikust Mardenist ja siiski oli Aurika meil kõige kõvem tegija, ürgnaine, kes lihtsalt tõi lapse ilmale nagu loodus loonud on, meie olime toeks nagu oskasime hetkel 🙂 ja tõesti siirad tänud Ämmaemanda-liinile, ilma oleks ikka kordi hõredam olemine olnud, edu neile 🙂